Kihi (i). 1. a. Indistinct (of sound), barely audible. Taringa i whakarongo kihi te pu ka tangi (S.). Reo kihi, an unintelligible language.
2. n. Murmur of the sea. Kia whakaakotia ki te kihi maitai (M. 274).
kikihi. 1. v.i. Rustle, make a faint sound. Ka rangona e matou ki te kikihi o nga waewae.
3. Murmur, blow gently (of the wind).
4. n. Melampsalta cingulata, and M. muta. Kia tangi noa mai te kikihi pounamu.
kihikihi, n. Cicada, tree-locust. Kihikihi wawa, Melampsalta cingulata;kihikihi kai, Melampsalta muta, the smaller species, which was mashed into a paste, and used as an article of diet. Mehemea ka tae ki te waru, ka piri taua iwi, te kihikihi, ki to ratou tupuna ki a Tane.—He kihikihi tara ki te waru (P.). = kihikihitara, kikihitara, kikitara, tarakihi, tatarakihi. ‖ kokihi (ii).
Williams Dictionary
Kihi (ii), v.t. 1. Cut off, destroy completely. Katahi au ka kihia.
2. Strip, of branches, etc. A rewa ki runga ra ko te rakau a Manaia, ko kihia, ko rakea, he ururangi, he tamatamata rangi (M. xcvii). Kei te kihi au, e Tu, kei te rake au, e Tu, kei te tamore au, e Tu (M. 255).
Williams Dictionary