Hā. 1. n. Breath.
2. Taste, flavour, odour. I te kainga a Toi, ka nanawe te reka ki tona kaki, me te mau ano te ha o te kakara ki te waha.
3. Sound, tone of voice. E rangona kautia ana te ha o te reo tangata.
4. Tenor of a speech. Mahue kau te ha o te korero a Maui haere ana ia ki te mate.—Kia whakarongo tonu mai koutou ki te ha o taku kupu atu ki a koutou.
5. v.t. Taste. Ha ana te waha i taua kai (Ha. 19).
6. v.i. Breathe. E mate au, mau e ha to waha ki taku taringa maui (W. iv, 90).
7. Hesitate in speaking. Ha noa te waha o te tangata ra, e !
whakahā, v.i. Breathe, emit breath.
hāhā. 1. a. Savoury, luscious. Ka kitea e ia te wai ka unu ia, ka ki, “Hāhā marika te reka o te wai nei.”
2. Desolate, deserted. Haha te whenua, kahore he tangata.
3. Leaning, inclined. Kia haha nga tara o te whare. ‖ Tah. haha.
4. v.i. Catch the breath, breathe with difficulty.
5. v.t. Warn off by shouting. Ka hāhāria mai e te katoa (T. 51).
whakahāhā, v.i. 1. Utter inarticulate sounds. Ka whakahāhā noa iho i te hiamoe.
2. Murmur, as the sea. Ka whakahaha mai te tai i waho, he aio; ka whakatapotu te tai, he tohu hau.
Williams Dictionary